MESILASVAHA

Mesilasvaha on aine, mida sünteesivad noored töömesilased meekärgede ehitamiseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3-5 päeva vanuselt ning lõpetavad 18-20 päeva vanuselt, kui neist on saanud korjemesilased. Kärg koosneb kesksest vaheseinast, millest mõlemal pool on kuuetahulised vahast kärjekannud, kuhu mahub ligi 4 kg puhast mett.

Toatemperatuuril on mesilasvaha tahke ja kõva peeneteraline aine, millel on meeldiv iseloomulik lõhn. Sõltuvalt lisandite (mesi, taruvaik, suir) sisaldusest kõigub selle värvus peaaegu värvusetust kuni tumekollaseni, helepruuni ja pruunini.

Vaha koostis on väga keeruline, sest see koosneb paljude keemiliste ühendite segust. Nimelt on vahas üle 300 aine: keerulise ehitusega eetrid, vabad rasvhapped, süsivesikud, vesi, aromaatsed värv- ja mineraalained ning teised komponendid. Ligi 70-75% vaha koostisesse kuuluvaid aineid on keerulise ehitusega eetrid, mis ei reageeri peaaegu ühegi keemilise ainega (va leelised). Vabu rasvhappeid on vahas 13-15% ja süsivesikuid 12-17%. Vaha on väga püsiv produkt ning heades tingimustes võib säilida muutumatult tuhandeid aastaid.

Läbi aegade on mesilasvahale leitud väga erinevaid kasutusalasid. Vanasti kasutati seda konserveerimisel, valmistati kvaliteetseid värve ja mulaaže. Lisaks tehakse sellest küünlaid ning viimasel ajal on hakatud kasutama ka parfümeeriatööstuses püsiva eeterliku õli tootmiseks. Vahast õli on maksumuselt tunduvalt odavam, kui roosi- ja jasmiiniõli, kuid kvaliteedi poolest ei jää ta teistele alla. Väga tähtis koht on mesilasvahal tänapäeva meditsiinis ja kosmeetikas. Sellest toodetakse erinevaid plaastreid, salve, kreeme, näomaske jne.

Vaha saamiseks pannakse vanad ja vigastatud kärjed ning vahapudemed kuuma vette, kus keetmise ajal lahustuvad  mee- ja õietolmujäägid ning eralduvad mehaanilised lisandid. Soe ja vedel vaha valatakse vormidesse ja lastakse aeglaselt jahtuda. Kuumuse toimel või metalliga kokku puutudes kipub vaha aga tumenema. Rauast või malmist anumas kuumutades muutub see mustjas-pruuniks, vasknõus aga rohekaks. Kõige parem ja kindlam on vaha sulatada email või roostevabast terasest potis. Mesilasvaha sulamistemperatuur on 60-65°C juures. Vaha ei lahustu vees ja glütseriinis, lahustub etüülpiirituses, kuid seda vaid vähesel määral. Täielikult lahustub kuumutamisel bensiinis, tärpentinis, atsetoonis ja bensoolis.

Lisaks kosmeetikale ja meditsiinile, on vaha leidnud kasutust ka kunstis ja käsitöös. Nimelt on vaha hea vormi-, modelleerimis- ja jäljendimaterjal. Siiski teatrimaterjalina ei ole see kõige parem, sest puruneb kergelt ning läheb soojas pehmeks. Kuid kui tegemist on rekvisiitidega, mida etenduse ajal kätte ei võeta, siis võib neid ikkagi ka vahast valmistada. Pigem kasutatakse vaha mõne butafoorse eseme tegemise vaheprotsessis.

Vahast jäljendi saamiseks tuleb eelnevalt teha kipsist negatiivvorm vajalikust esemest. Vorm peaks olema kaheosaline. Kuna vahavalu õnnestub ainult niiskes kipsvormis, siis tuleb vormi eelnevalt veevannis leotada, kuni vormist ei eraldu enam õhumulle. Pärast leotamist tuleb vorm kergelt kuivatada ning seejärel valada sisse sulatatud vaha. Valamiseks on vajalik, et vormil oleks olemas valukanal. Nagu eelnevalt mainitud, tuleks vaha sulatada email või roostevabast terasest anumas, mis on asetatud tulisesse/keevasse vette.

Kui on vaja, et vahast ese oleks seest tühi, tuleks peaaegu kohe pärast vaha vormi valamist see uuesti sulatusnõusse tagasi valada. Vaha tahkub vormis üsna kiirelt ja piisavalt paks kiht peaks tahke olema juba 20 – 30 sekundiga. Kui kogu vedel vaha on vormist väljas, tuleks natukene oodata, et objekt jääks piisavalt tugev. Umbes 10 minuti pärast võib juba vormi avada ja vahast ese on valmis.

Pärast tahkumist on aga vaja esemele ka loomulik värv anda ning seda saab kõige paremini teha akrüülvärvidega. Maalida ei tohiks väga paksult ning esimene kiht peaks olema õhuke krundikiht. Selleks, et eseme pinda kriimustuste eest kaitsta, tuleks see hiljem katta akrüüllakiga. 

___________________________________
Kasutatud kirjandus
Loodusravi igas peres - Õietolm ja mesilasvaha. 2002. Kirjastus Sünnimaa.
Ulman, J. 2006. Mesi - helde looduse and. Odamees OÜ.