PENOPLAST

Penoplast

Vahtpolüstüreen, teisisõnu ka penoplast või EPS, on soojustamiseks mõeldud isolatsioonimaterjal. Eestis on kasutusel erineva survetugevusega penoplaste - EPS 50, EPS 60, EPS 80 ja EPS 100.

Tänu oma kergusele ja heale lõigatavusele kasutatakse penoplasti teatrites üsna palju. Penoplastist on hea teha kujusid.

Ise olen penoplasti kasutanud kujude, dekoratsioonide butafoorsete toitude tegemisel. Mida tihedam penoplast, seda lihtsam on väikseid detaile välja lõigata. Penoplast on mõistlik katta papjeemašee tehnikas, et pind jääks tugevam ja siledam. Ilma katmata hakkab penoplast kiiresti lagunema.

Penoplasti suur pluss on see, et kui lõikamisel  murdub kogemata mõni tükk ära, saab selle makrofleksiga või PVAga tagasi liimida.

Olenevalt penplasti graanulite suurusest saab neid lihvida erinevate liivapaberitega ja rasplitega. Suurte tükkide lõikamiseks on hea kasutada saagi. Väiksemate detailide lõikamiseks teravat õhukese teraga nuga. Penoplasti lõikamisel ja lihvimisel on vajalik kasutada tolmumaski. Kõige lihtsam on penoplasti lõigata kuuma traadiga, kuid selle töö käigus tulevad aurud on väga mürgised.

Minu kogemused penoplastiga

Butafooria loengu raames tegime penoplastist müütiliste kujude koopiaid. Kasutasime selleks väikese graanuliga penplasti, mida toodetakse Pärnus AS Reideni Plaat,  tootekood EPS200 FOAM 615x1085. Üks plaat maksab ca 3 eurot. Edasimüüjaks on Espak. Ehituspoodidest on võimalik saada ka samasugust väikese graanuliga teiste tootjate oma.

Väikeste graanulitega penoplast on tihedam ja tugevam ning seega on seda parem noaga lõigata. Suuremad tükid eemaldasime saega. Edasine töö käis õhukese teraga noaga. Osade omavahel kokku kleepimisel kasutasime makrofleksi. Panime kleebitavate osade vahele  ka puust tikke, et need makrofleksi paisudes paigast ei liiguks. Samuti annavad tikud ühendatud kohale tugevust.

 

Peale kuju välja voolimist katsime need õhukese paberiga. Mõned katsid oma kujud akrüülhermeetikuga. Katmise materjal oleneb sellest, millist pinda soovitakse saada. Minu kuju pind pidi jääma sile nagu metall. Akrüülhermeetiku kasutaja imiteeris tahutud puitu.

 Kujul olevad nikerdused kleepisin peae kanga ja vildi tükkidest. Vildi oleks samuti võinud katta paberiga, sest siis oleks jäänud siledam pind, kuid mina seda ei teinud. Minu kujul olevad tiivad on tehtud vildist millele on mahu andmisaeks lisatud makrodfleksi. Tiivad kinnitasin peale värvimist kuju külge puust tikkudega mille juurde lasin läbipasitvat silikooni. Värvisime akrüülvärvidega. Mina kasutasin ka pronksi aerosoolvärvi.

 

Minu kõige suurema mahulisem kokkupuude penoplastiga oli see, kui minult sooviti 2m diameetriga  kivist kaevu mis oleks black boxi laes. Penoplast tundus sellisel juhul ainuõige materjal.

Kaev pidi välja nägema nagu see oleks kivist tehtud. Kivile omase reljeefi kraapisin penoplastile peale jämeda liivapaberiga.

Kaevu ma paberiga ei katnud, sest etendust mängiti ainult kaks korda. Kui lavastust oleks rohkem etendatud oleks paberi või kangaga katmine väga vajalik olnud, sest ilma katmata penoplast on väga kerge lagunema. Sellegi poolest kleepisin kaevu siseküljed üle kangaga, et seda oleks julgem transportida. Värvisin akrüülvärvidega kõigepealt mustaks ja siis hakkasin heledamaid toone peale tupsutama.