VÄRVID JA PINTSLID

Värvid.

Tavaliselt mõistetakse sõna„värv“ all pigmente või nende segu täitega sideaines – värnits, PVA-emulsioon, lateks ja teised kilemoodustatavad ained.

Värvid jagunevad grupideks kilemoodustatava aine tüübi alusel: emulsioon, alküüd, liim ja silikaat.

Vajalik info on kirjas täht-numbri koodis värvipurgi peal. Kaks esimest tähte tähendavad kilemoodustatavat põhja.

 Järgmine numbrikood tähendab kasutamise sfääri. Ilmastikukindel (1) siseruumis kasutamiseks (2) metalli säilitamiseks (3) soojale veele vastupidav (4) eriotstarbeline, nagu naha ja karusnaha jaoks (5) vastupidav naftatoodetele (6) agressiivses keskkonnas vastupidav (7) soojakindel (8) elektriisolatsiooni omadused (9) pooltooted, samuti lakid ja krundid (0) pahtlid (00)

* Pigmendid

Pigmendid on väga peened pulbrid, millel on oma värvitoon ja neid kasutatakse värvides värviandvate materjalidena. Värve tehakse põhiliselt pigmentidest ja sideainetest. Pigment ei tohi lahustuda sideaines. Värvimismaterjale, mida saab lahustada sideainetes (meediumis) nimetatakse värvaineteks (mitte pigmendiks). Pigmendid (samuti täiteained) on kõrgdisperssed ained, mis ei lahustu vees, lahustites ega kilemoodustajates. Pigmente võib jagada looduslikeks ja kunstlikeks; anorgaanilisteks ja orgaanilisteks. Igal pigmendil on oma keemilised ja füüsikalised omadused. 

Pigment - kõikidel pigmentidel, nii naturaalsetel kui ka sünteetilistel on üks ühine omadus - nad ei lahustu vees ega õlis.

 Värvide liigid:

1. Alküüdvärvid 

1.1  Õlivärvid

1.2 Emailvärvid

2. Emulsioonvärvid

2.1 Akrüülvärvid

2.2 Lateksvärvid

2.3 Polüvinüülatsetaat värvid

2.4 Vesiemulsioonvärvid

2.5 Silikoonvärvid

3. Silikaatvärvid

4. Liimvärvid

1.   Alküüdvärvid

1920-ndate lõpul võeti kasutusele alküüdvärv, mis võitis kiiresti poolehoiu ning kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Erinevalt õlivärvidest, mille sideaine värnits valmib küllastunud õlide kuumutusprotsessi tulemusena, saadakse alküüdvärvi sideaineks olev alküüdvaik looduslike õlide sünteesi tulemusena. Lihtsustatult kujutab alküüdvaik endast rasvhapete, alkoholide ning pehme kuivatatud õli segu. Valmis alküüdvärvi omadused sõltuvad suuresti nii sideaineks kasutatud õli tüübist (nt linaseemne-, soja-, männi- või kookosõli) kui ka kogusest. Mida suurem on õli sisaldus, seda elastsem ja ilmastikukindlam on moodustuv värvikile ning seda enam sarnanevad tema omadused õlivärvile. Väiksem rasvasisaldus tingib jäigema ning tugevama kile. Alküüdvärvi lahustina kasutatakse enamasti lakibensiini, tööstuslikult lisaks ka ksüleeni.

Üldjoontes on alküüd- ja õlivärvide kuivamisprotsess sarnane. Alküüdvärvide puhul toimub see aga kiiremini. Kuivamise algetapis haihtub põhiosa värvikiles olevast lahustist, misjärel sideaine reageerib õhus oleva hapnikuga ning tulemusena moodustub mitteelastne värvikile. Kuivamine on seda intensiivsem, mida kiiremini lahusti aurustub. Kuna oksüdatsiooniprotsess jätkub ka pärast värvi lõplikku kuivamist, muutub kile aja jooksul hapramaks. Alküüdvärvid sobivad hästi eritüüpsete aluspindadega (eriti puidu ja metalliga), tal on lai toonigamma, võime imenduda sügavale aluspinda, suur mehaaniline ning ilmastikukindlus, hea kattevõime ja tasanduvus ning kombineeritavus erinevate side- ja täiteainetega.

Alküüdvärvil on mitmeid puudusi, näiteks on see tuleohtlik ja reageerib leelisega. Eeliseks on tema kuivamise kiirus. Alküüdvärv tungib sügavale värvitava pinda ja muudab  värvitud pinna vastupidavamaks.

Alküüdvärvid ei ole toksilised ja on ka vees ja valguse käes vastupidavad.

Seda tüüpi värvid on ka õli baasil värvid ning emailid , mis on toodetud laki baasil.

Õlivärve toodetakse värnitsa baasil. Lahjendamiseks kasutatakse tärpentiini või bensiini. Nad on odavad, aga kuivavad väga kaua (paar päeva). Kuivamise ajal eritavad nad ka kahjulikke aineid.

Värvimiseks kasutatakse pintsleid, rulle või värvipihusteid.

Emailvärvid

Emailvärvid on toodetud laki baasil, sellepärast on need läikivad ja näevad väga kenad välja. Emailvärvi kasutatakse metalli, puidu, krohvitud pinna jne värvimisek. Nitroemailevärvid kuivavad väga kiiresti - 15-45 min.

Emailvärvid on kõige rohkem sobivamad seinte värvimiseks kõrge õhuniiskusega ruumides, nagu näiteks köök, vannituba jne. Kaitseb metalli korrosiooni eest.

 2. Emulsioonvärvid. 

Emulsioonvärv lahjendatakse veega (ei lahustu). Nende sideaine ja pigment on vesikeskkonnas, ja  moodustavad stabiilse emulsiooni. Pärast kuivamist ei saa veega enam maha. Aga enne on lihtsalt pestavad ka kätelt ja tööriistadelt.

Emulsioonvärvid on ökonoomnes, ökoloogilised ja tuleohutud. Sobivad hästi peaaegu igale pinnale. Metallpinnad võiks enne kruntida, et eemalda korrosioon.  

Emulsioonvärviga ei tohi värvida lakitud pindasid ja pindasid, mis on varem värvitud läikvärvi või liimvärviga.

Igasugused värvid ja emailid töötavad hästi pärast emulsioonvärvi peale kandmist.

Emulsioonvärvid kuivavad kiiresti ja ei oma teravat lõhna. Nad on leelisvastupidavad.

Emulsioonvärvid jagunevad: vesiemulsioon, akrüül, polüvinüülatsetaat, lateks, vees dispergeerivad, silikoon.

  2.1 Akrüülvärvid

Akrüülvärvi sideaineks on akrüülvaik. Need värvid on elastsed ja vastupidavad, aga kallid.

Akrüülvärvidel on madal õhu läbilaskvus, sellepärast kasutakse korrosiooni eest kaitsmiseks ja nad on ilmastikukindlad.

Valgusvastupidav ja säilitab hästi värvi.

Kasutakse tekstiiltoodangus, printimiseks  kangale.

2.2 Lateksvärvid

Tegemist on veega vedeldatavate ehitusvärvidega. Lateksvärvidel on sideaineks väikeste piisakeste kujul vees dispergeeritud e hajutatud polümeer (nt polüvinüülatsetaat e PVA, akrülaat, eelnimetatute baasil moodustatud kopolümeer jne). Kui vesi aurustub, lähenevad need üksteisele ja moodustavad kelme, mis vees enam ei lahustu. Kelme on painduv ja kuivab kiiresti, kuid lõplikud omadused kujunevad välja alles kahe nädala pärast.

Veepõhiseid emulsioone või lateksvärve on kasutatud nii sise- ja välisvärvidena, kui ka kunstivärvina.

Lateksvärvid on emulsioonist värvidest kõige kallimad. Neid toodetakse lateksi baasil ja see annab lateksvärvile vettpidava efekti, mis omakorda annab võimaluse pinda pesta.

Lateksvärve võib kasutada erinevate pindade värvimiseks. Kuivab kiiresti , ca 20-60 min.

Lateksvärvide valgusvastupidavus on aga väiksem kui akrüül- ja polüvinüülatsetaatvärvil.

2.3 Polüvinüülatsetaatvärvid

Polüvinüülatsetaatvärvid  on PVA baasil värvid.

Liimvärvid, erinevalt lateksivärvidest, on kõige odavamad värvid. Ökoloogiline, hea valgus-, õli- ja rasvavastupidavus. Aga on halb vee vastupanuvõime - kaotab pesemisel tihti oma erivärvi.

2.4 Vesiemulsioonvärvid

Vesiemulsioonvärve kasutatakse enamastuses värvimistöödes. Seda tüüpi värvi võib lahustada vees, ja see ei ole toksiline. Selle värviga võib puhastada värvitud pindasid. Nende eelis õlivärvi ees on see, et vee baasil värvid ei sisalda defitsiitsed ja kalleid õlisid ega orgaanilisi lahusteid. Värvitud pind on poorne, mis aitab värvitud materjalil hingata.  Vesiemulsioonvärv ei sütti ning annab sileda ja mati läige. Värvimiseks on kõige parem kasutada vahtrulli. Lisaks on võimalik luua vesiemulsioonvärvidega ruumilisi efekte.

Vesiemulsioonvärve kasutakse krunditud metalli, puu, papi ja värske krohvi värvimiseks (vesi aurustub läbi värvi booride) Täielik kuivamine temperatuuril 18-22°С võtab aega 1,5-2 tundi.

Vee baasil värve võib kasutada liimisegudel juhul, kui ennem ei kasutata vitrioli- või maarjaskrunti, sest ned ained võivad värvi rikkuda.

Pärast töö lõpetamist on vaja pintslid ära pesta, sest pärast kuivamist need kivistuvad ja rohkem neid puhtaks ei saa.  

Värvida tuleb vee baasil värvidega kaks korda. Teine värvikiht värvitakse pärast esimese täielikku kuivamist.

2.5 Silikoonvärvid

Silikoonvärv tekitab pärast kuivamist vetthülgava pinna, kuid laseb õhku ja veeauru hästi läbi. Silikoonvärvid on elastsed. Silikoonvärve saab kasutada kõikidel mineraalsetel pindadel. Nende kõige suurem puudus on kõrge hind. Nad on kokkusobivad akrüüli, lateksi ning mineraalse värvainega. Silikoonvärviga on võimalik üle värvida ka silikaatvärvi pinnad.

3. Silikaatvärvid 

Silikaatvärvid toodetakse vesiklaas põhjal ja selle pärast kuuluvad need mineraalvärvide gruppi.

Silikaatvärvid lasevad õhku läbi, ei reageeri niiskusele ja on veekindlad, temperatuurimuutustele vastupidavad. Seda võib kasutada näiteks betoonist ja krohvitud pindade värvimiseks. Silikaatvärvidega ei saa värvida klaasi, keraamikat, kivi, metallpindasid. Silikaatvärvid on lahjendatud veega.

Neid ei tohi kanda pinnale, mis on varem värvitud akrüül- või alküüdvärviga. Silikaatvärvid sisaldavad leelist - kaitske silmi ja nahka.

4. Liimvärvid

Liimvärvid on tänapäeval kasutusel seal, kus kunstnik peab katma äärmiselt suuri pindasid ning värvi kulub sõna otseses mõttes ämbrite kaupa. Ajaloolisest vaatevinklist on liimmaal olnud ka omaette maalimisžanr, kuid just seesama ajalooline vaatepunkt toob välja ka liimmaali suurima nõrkuse. Nimelt võib liimmaal, juhul kui sideaineks on kasutatud loomseid liime, lihtsalt roiskuma minna. Et seda ennetada, lisatakse värvi sisse antiseptikuid (tenool, formaliin jne.)

Liimvärve toodetakse orgaanilise polümeeride vesilahuse, tärkli, tselluloosi esteri, kaseiini ja polüvinüülalkoholi basil. Oma omaduste poolest on liimvärvid emulsioonvärvidega võrreldes vähem vastupidav niiskusele.

Liimvärvid müüakse juba valmis kasutamiseks. Müügil on kuivas olekus ja vahetult enne kasutamist lahustatakse veega.

Liimvärve on lihtne kasutada, nad on keskkonnasõbralikud ja säilitavad hästi kuivas kliimas. Niiskus ja süsihappegaas mõjuvad liimvärvidele aga rikkuvalt.

Liimmaali aluseks sobivad linalõuend, lauapind, vineer, papp, papile või vineerile kleebitud lõuend. Kruntidena kasutatakse kas kalaliimi või nahaliimi veelahust. Veelahust segatakse omakorda kas kipsi, kriidi või kaseiiniga. Et anda liimile suuremat elastsust, lisatakse pehmendajaid. Parim neist on mesi. Pehmendajat lisatakse mitte rohkem kui veerand osa. Teise võimalusena pakutakse pehmendajaks glütseriini, kuid see on tegelikult lubamatu, sest glütseriin olles ise hügroskoopne muudab liimmaali niiskusest sõltuvaks.

Kui aluseks on laud, vineer või papp, lahustatakse värvipigment naha-või kalaliimi veelahuses. Kui liimmaali soovitakse pikemalt säilitada, siis tavaliselt ta lakitakse. Lakid ja tärpentiin, mis põhinevad kuuse- ja männivaigul, pole selleks tööks just parimad, kuna põhjustavad värvide tumenemise. Seetõttu soovitatakse appi võtta eeterlikke õlisid sisaldavaid lakke ja tärpentiine nagu näiteks lavendli ja rosmariini õlist valmistatuid. Teine hea moodus liimmaali kaitsmiseks on selle katmine mesilasvahaga. See tuleb sulatatud olekus ettevaatlikult maalipinnale laiali hõõruda.

Maalimine.

 1. Õlivärvid

Õlivärv on tehtud kuivatatud taimeõlist (nt linaseemneõli) mis on segatud kõrge kvaliteetsete pigmentidega, et moodustuks siduv värvi pasta. Kuivatatud õli kasutati juba 1. sajandil meie aja järgi, 12. sajandil mainitakse linaseemneõli kui sideainet värvides.

Vajaduse korral värve lahjendatakse. Et värvide toonid ei muutuks, kasutatakse lahjendamiseks eeterlikke õlisid (nt tärpentin). Värvi elastsuse, parema sidususe, voolavuse ja pintseldamise võimaluse saavutamiseks lisatakse mitmesuguseid lisandeid nagu näiteks vaike, (nt mastiks, dammara jt), või ka vaha (nt mesilasvaha). Kuna õlivärvid kuivavad pikkamööda, on maalimise juures suhteliselt kerge parandusi teha. Kui soovitakse kuivamist kiirendada, kasutatakse sikatiive, heade õlivärvide kuivades nende toon ei muutu.

Värvi valmistamise protsess on erinevatel õlivärvidel erinev. Ei ole kindlaks määratud õlivärvi valmistamise standardeid. Selle tagajärjel on palju erinevusi erinevate firmade toodetel. Mõni on püsiva koostisega, mõned on väga läikivad, mõned matid jne. Iga kunstnik võtab kasutusele selle, mis sobib tema keskkonna ja tema tööga.

Õlivärvidega maalitakse põhiliselt kahel klassikalisel viisil. Esimest neist kutsutakse alla prima tehnikaks. Alla prima eeldab kiiret ja hoogsat maalimist. Pilt valmib ühe või kõige enam kahe seansi jooksul, mis toimuvad enne kui värvid kuivada jõuavad. Teine võimalus õlivärvidega töötamiseks on mitmekihiline maalimine. Mitmekihilises maalis kasutatakse erilisi läbipaistvaid või poolläbipaistvaid vahekihte – lasuure (neid võib olla mitu kihti). Need maalitakse õlis lahustunud vaikudest valmistatud lakkidega, kuhu on sageli lisatud ka pisut värvainet.

Õlivärvid ei muuda oma tooni, erinevalt akvarellist  ja guašist.

Soovitus: Maalige aimult kuiva või niiske värvi peale. Ei sobi maalimiseks poolkuiva värvi peale, sest maal kaotab nii oma värvi. 

2. Temperavärvid

Temperamaalikunst on pärit antiikajast ja on säilinud kuni tänapäevani. Erinevaid maalimistehnikaid käsitlev teaduslik kirjandus nimetab temperaks värvide sideainet, mis koosneb naturaalsest või kunstlikult valmistatud emulutsioonist. 15 – 16. sajandi Itaalias tähendas sõna "tempera" värvide sideainet kui niisugust, iseäranis aga loomse või taimse päritoluga liimi. Hilisema aja jooksul on tähendus kitsenenud ning mõistakse tempera all värve, mille peamiseks koostisosaks on muna, mis oli segatud pigmentiga. Keskajal oli muna sideainena vaat et värvide peamine koostisosa ning kasutati nii seina- kui tahvelmaalis. Reegliks oli, et temperale lahustamiseks lisatav veinikogus pidi olema täpselt sama suur kui eelnevalt kasutatud munade kogus. Mõõtühikuks oli "munakooretäis", mis tegi eksimise võimatuks. Saksamaal asendati vein õllega (ju oli õlu saksa kunstnikele hinge- ja kõhulähedasem), Venemaa ikoonimaalijad lisasid temperale omakorda leivakalja, sest arvata võib, et õlu või vein kulus munkadel muuks otstarbeks. Ent munakollase ja lahusti vahekord jäi igal juhul ja igal pool samaks.

Tänapäeval mõistame tempera all niisiis värvi, mitte sideainet. Sideaineks on tänapäeval kunstlik emulsioon. Maal, mis oli vanasti munatemperaga teostatud, vajas ilmtingimata lakkimist, kuna värvid lahustusid vees veel pikka aega. Tänapäeval on värvaine koostises peale muna ja kaseiini veel kiirestikuivavad õlid ja vaigud, mis muudavad lakkimise mittevajalikuks. Seega ei pea tänapäeva kunstnik temperatehnikat kasutades pildi värvide säilimise huvides pooltki seda vaeva nägema mis ennemuiste. Kõige levinumad on praegusajal muna-, kaseiin- ja kummiaraabiktempera. Kuni õlivärvide täiustamiseni XV sajandil oli munatempera üks levinumaid maaliliike terves Euroopas. Õlimaali pealetungi mõjul unustati tempera mõneks ajaks ära, kuigi mitte eriti kauaks. XIX sajandi teisel poolel olid kunstnikud üle maailma ametis värvide tarvis uute sideainete otsimisega. Leiutati palju uut, kuid ühtlasi taasavastati ka unustatud tempera. Naturaalne emulsioon asendati vaid kunstliku emulsiooniga. Taassündinud tempera asus uue jõu ja hooga kibekähku Euroopat vallutama. Tehnoloogiliselt on temperal palju kokkupuutepindu õlimaaliga ja seetõttu nimetatakse temperat ja vahamaali mõnikord õlimaali emaks.

Temperavärvid on oma omaduse ja koostisega õli- ja liimvärvi vahel.

Temperavärvil on ka väärtused ja puudused. Temperavärv kuivab kiiremini kui õlivärv, aga pärast kuivamist muutub heledamaks.  

Temperat kasutatakse laialdaselt tahvelmaalil, dekoratiivmaalil ja monumentaalmaalil.

Ka temperavärvi väärtuseks võiks nimetada tema vastupidavust. Tempera maalitud vanad tööd on hästi säilinud tänapäevani.

On olemas ka PVA-tempera, mida ei tohi segada koos teiste temperavärvidega. PVA-temperat kasutakse mitte ainult paberil, papil, viineril ja lõuendi, vaid on võimalik maalida ka sünteetilisele linoleumile, betoonile, krohvile ja klaasile.

Soovitus: Temperamaalil käiakse üle lakiga, et saada säravam värv.   

3. Akrüülvärvid 

Akrüülvärv kuulub vesivärvide perekonda. Akrüül on sünteetiline plastvärv ning sai alguse 1960-ndail aastail.

Toonid on eredad ja silmatorkavad ning tänu oma keemilisele koostisele on akrüül ka elastne, heade katteomadustega ning mittepleekiv. Akrüüli saab veega lahjendada, kuid ainult enne maalimist. Kuivanud värvi enam veega lahustada pole võimalik. Õhukesed ja keskmise paksusega värvikihid kuivavad 5 - 30 minutiga ja neid võib koheselt peale kuivamist üle maalida. Mõnele värvitoonile, mis on pisut liiga läbipaistev, segatakse juurde valget värvi. Akrüülvärvid võivad olla nii pärlmuttertoonidega, neoontoonidega, metalsed jne.

Maalipinnaks kõlbab akrüüli puhul peaaegu igasugune pind, peaasi, et see oleks rasvavaba (lõuend, papp, paber, puit, puitkiudplaat, klaas, betoon, kivi, kile, savi).

Akrüülvärv kuivab veekindlaks ega nõua välismõjude eest kaitsmist. Kui seda kindluse mõttes siiski soovitakse, võib pildi panna klaasi alla või katta värnitsa või lakiga.

4. Akvarell

Akvarell kuulub liimivärvi gruppi. Akvarell tuleneb sõnast aqua (vesi), sest vesi on akvarelli lahusti.

Akvarell on maalitehnika, mille puhul vesivärvid kantakse läbipaistvate või sulatatud kihtidena (nn kuiv kuivale või märg märjale tehnikas) paberile, siidile või pärgamendile.

Akvarell teises tähenduses on akvarellvärvidega teostatud maal. Akvarellimaali teostamiseks kasutavad kunstnikud nii kuiva kui ka märga paberi pinda. 

5. Guaššvärvid

Guašš kuulub õlivärvi gruppi. Guašš koosneb pigmendist ja vee-liimi  sideainest  (Acacia Gum (Gum Arabic), nisutärklis jt.)

Vee-liimi  sideained muudavad guaši läbipaistmatuks, see eristab teda akvarellist.

Soovitus: Kuivanud guaši lahustamiseks kasutatakse vett, või veel parem  - 1% želatiini- või tisleriliimi lahust.

Guaššmaalie peab hoidma papi vahel ning ei tohi kokku rullida, sest guašš on õrn värv.

Pintslid

Imitatsioonide tekitamiseks kasutatakse põhiliselt samu vahendeid mis maalimisel ning maalritöödel. Valdavalt on nendeks eri suuruses pintslid.

Tangentsiaalpinna iseloomulik tekstuur ääristatakse külgedelt eri laiuses joonfaktuuriga. Selleks on kasutatud traditsiooniliselt eri laiuses lapikpintsleid, mille niisked karvad on eelnevalt kammi abil reegilpäraselt grupeeritud. Valmistatakse ka spetsiaalseid mitmest pintslist moodustuvaid faktuurjoone pintsleid.

Tugevama faktuuriga puiduliikide imiteerimiseks on niiske lasuurikiht vaja vahetult pärast pealekandmist töödelda spetsiaalse, pikkade elastselt vetruvate karvadega pintsliga. Seda nimetatakse löömise- või kloppimisepintsliks. Pintsliga lasuuri rütmiliselt kloppides jääb pinnale iseloomulik faktuur, mis lastakse kuivada. Suuremate pindade puhul tuleb pintslisse kogunev liigne pigmentvärv aegajalt välja pesta. Taolist vihasarnast pintslit kasutatakse peamiselt tamme imiteerimisel õllelasuuriga.

Aaderduskamme kasutatakse õliaaderduses kruntvärvile kantud lahja õlilasuuri kihile tekstuurjoonte tõmbamiseks.

 Vetruvad metallpiid võimaldavad tõmmata sujuvaid jooni ka kumerpindadele ning profileeringutele.

Lasuuri pealekandmiseks kasutatakse paksemat pehmekarvalist ümarpintslit. Pealekantav lasuuri kiht peab jääma ühtlane kogu pinna ulatuses, mistõttu pintsel peab olema hea imavusvõimega, samuti mitte liialt pehme. Vesilasuuride pealekandmisel on õli baasil krundid vaja eelnevalt lihvida ning lasuur pintsliga pinnale liipida.

Kuivanud lasuurikihile valitud puiduliigile omase tekstuurjoonise tekitamiseks kasutatakse eri suuruses lapik- või teravaotsalisi maalipintsleid.

Taas on olulised pintsli vetruvus ning hea imamisvõime. Jooned veetakse kas vees või toonitud lasuuris märjatud pintsliga. Vedeliku hulk pintslis ei tohi olla liialt suur, vaid piisav lasuurikihi niisutamiseks.

Erinevate efektide tekitamiseks imiteeritaval pinnal valmistatakse ka mitmesuguseid modlereid. Need on põhilliselt erineva laiuse ning kujuga lapikpintslid. Nendest üks omapärasem on kasemodler. Nagu nimigi ütleb õnnestub sellega suurepäraselt tekitada mitmetele lehtpuudele, aga eriti kasele iseloomulikke loimusid.

Õliaaderduses kasutatakse tugevamatoimeliste puitmaterjalide imiteerimiseks aaderdamisliipi. See ühelt poolt kiigu teiselt kammi kujuline kummist tööriist võimaldab tekitada nii tangentsiaal- kui radiaallõikes puidu illusiooni. Liipe on erinevas suuruses, kuid nendega tekitatav muster kipub jääma võrdlemisi ühesugune.